V a n i m a t e s t
e e s t i k e e l s e t e s t   t e k s t i d e s t

pisipunkt.gif (102 bytes) Eestikeelseid sõnu sisaldavad laused Henriku Liivimaa kroonikast (1224-1227)
pisipunkt.gif (102 bytes) Eestikeelsed sõnad Johannes Contractuse raamatu "Sermones..." viimasel lehel
pisipunkt.gif (102 bytes) Eestikeelsed märkmed Pariisi Wilhelmi postillas
pisipunkt.gif (102 bytes) Kullamaa käsikiri (1524-1532)
pisipunkt.gif (102 bytes) Wanradt-Koelli katekismus (1535)
pisipunkt.gif (102 bytes) Kiri moder'ile (16. saj I pool)
pisipunkt.gif (102 bytes) Juramentu der Vndudeschen (pärast 1535)
pisipunkt.gif (102 bytes) Katkend Liivimaa talurahva õigusest (16. saj keskpaik)
pisipunkt.gif (102 bytes) Talupoja vanne (16. saj II pool)
pisipunkt.gif (102 bytes) Juramentum der Vndudeschen (u 1570)
pisipunkt.gif (102 bytes) Friedrich Dukeri sissekanne Daniel Hermanni albumis
pisipunkt.gif (102 bytes) Johannes Ambrosius Völckeri tekst (1585-1590)
pisipunkt.gif (102 bytes) Lorenz Beckeri kirjapandud vanasõnad
pisipunkt.gif (102 bytes) Laurentius Boieruse tekst (1587-1595)
pisipunkt.gif (102 bytes) Tunnistus Sigismund Awerbachile (1589)
pisipunkt.gif (102 bytes) Kohtuvanne (u 1600)


HENRIKU LIIVIMAA KROONIKA
(HENRICI CHRONICON LIVONIAE),
1224-1227

See on Eesti ja Läti 13. sajandi ajaloo tähtsaim allikas ning vanimaid läänemeresoome keelemälestisi. Ladinakeelset kroonikat on ajaloolased korduvalt analüüsinud. Põhjaliku, kogu varasemat uurimistööd kokku võtva käsitluse esitab Sulev Vahtre teoses Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227 (1990). Kroonika algset, autori käega kirjutatud originaalkäsikirja pole säilinud. On teada 16 terviklikku või osaliselt säilinud ärakirja, millest kõige vanem ja olulisim on tuntud Zamoyski koodeksi (Codex Zamoscianus 'Varsaviensis') nime all. See on kroonika ainus pärgamentkäsikiri ja seda säilitatakse Varssavis Poola riigiraamatukogus. Leonid Arbusow juunior on kroonika käsikirju üksikasjaliselt uurinud ja koostanud käsikirjade sugupuu, näidates nendevahelisi tekkelisi seoseid. Kroonika parimaks editsiooniks peetakse L. Arbusowi - A. Baueri 1955. ja A. Baueri 1959. a ladina- ja saksakeelset väljaannet.

Eestikeelseid tõlkeid on kolm: Jaan Jungilt (1881-1883), Julius Mägistelt (1962) ja Richard Kleisilt, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel (1982). Julius Mägiste mainib oma tõlke eessõnas veel klassikalise filoloogi Rudolf Laanese moodsa keelega eestindust, aga selle tegija hukkus ja käsikiri hävis 1941. a sõjasuvel. WAKKi võetud keeleaines pärineb kroonika 1982. a ilmunud väljaandest.

Kroonika keelt on peetud elavaks ja ilmekaks, keskaegse ladinakeelse proosa arvestatavaks näiteks. Teksti põimitud eesti- ja liivikeelseid sõnu ja lauseid on eesti keele ajaloo uurijad tõsisemalt analüüsinud juba Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekuil möödunud sajandil. Pikemaid arutelusid leidub Jakob Hurda, Mihkel Veske, Villem Reimani, Jaan Jõgeveri, Heikki Ojansuu, Lauri Kettuneni jt töödes. Julius Mägiste teoses Vanhan kirjaviron kysymyksiä (1970: 11-25) on hinnanguid varasemate uurijate seisukohtadele kui ka omapoolseid selgitusi peamiselt kolme (või nelja) eesti- või liivikeelse lause kohta. Põhjaliku ülevaate kõigist senistest käsitlustest leiame Paul Alvre kaheosalisest artiklist Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I). Laused ja üksiksõnad, Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (II). Isikunimed (Alvre 1984). Mainitud uurimustele tugineb ka Henriku Liivimaa kroonika eesti keele aines WAKKis: 4 apellatiivi (kihelkond, maja, malev, vaip), 3 lausekatket (magetac, Maga magamas, Laula! Laula! Pappi! ja hüüatusena esitatud appikutse Tarapita 'Taara a(b)ita (avita)', mis on hilisemasse kasutusse jäänud nimena. Muid isiku- ja kohanimesid WAKKi võetud ei ole.

KIRJANDUST:

Alvre, Paul 1984. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (I). Laused ja üksiksõnad. -- Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 335-342; Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas (II). Isikunimed. -- Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 538-543.

Heinrichs Livländische Chronik. 2. Aufl. Bearb. von L. Arbusow (+) u. A. Bauer. -- Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum ex Monumenta Germaniae historicis separatam editi. Hannover, 1955.

Henriku Liivimaa kroonika. Tõlk. J. Mägiste, Stockholm; Rooma 1962.

Henriku Liivimaa kroonika. Toim. ja komment. E. Tarvel. Tõlk. R. Kleis, Tallinn, 1982.

Läti Henriku Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat. Alguskirja järele wälja annud J. Jung, Tartu, 1881-1883, wihk 1-4.

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Vahtre, Sulev 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227, Tallinn.

 

JOHANNES CONTRACTUSE RAAMATUS
SERMONES DE TEMPORE ET SANCTIS PER TOTUM ANNUM
(Ajakohased jutlused pühadest ja pühakutest kogu aastaks) ...

... on viimasel, valgel lehel käsitsi kirjutatud eestikeelseid sõnu. Need oleme WAKKi võtnud Paul Johanseni uurimuse Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste kloostri raamatus Tallinnas põhjal (Johansen 1929). Johansen väidab, et raamat on trükitud Kölnis raamatutrükkali Johannes Koelhof vanema juures 15. sajandi lõpu paiku, täpne ilmumisaasta pole kahjuks teada. Selle lõpus leiduvad, käekirja järgi otsustades, kahe isiku poolt tehtud märkmed. Üks neist kirjutab alamsaksa ja ladina keeles, teine, vanem käsi umbes 1490 eesti keeles neli sõna: ükspäev, külvaja, ilma, õpetud ('õpetatud'). Paistab, nagu oleks kirjutaja tahtnud enesele üles märkida üksikuid sõnu jutluseks tähendamissõna üle külvajast (Matteuse ev. XIII, 3, Markuse ev. IV, 3, Luuka ev. VIII, 5) (Johansen 1929: 4). Keeleliselt kõige huvitavamaks ilminguks nende sõnade juures peab ta õ märkimist å-ga sõnas åppetut 'õpe(ta)tud'.

KIRJANDUST:

Johansen, Paul 1929. Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste Kloostri raamatus Tallinnas. -- Äratrükk Eesti Keelest, nr 5/6, lk 1-7.

 

POSTILLA GUILLERMI SUPER EPISTOLAS ET EUANGELIA DE TEMPORE ET SANCTIS ET PRO DEFUNCTIS
(Pariisi Wilhelmi postilla epistlitest, evangeeliumidest ajakohaselt pühakutepäevade järele ja surnute jaoks) ...

... on teine P. Johanseni poolt tutvustatud Tallinna linnaarhiivis säilitatav dominiiklaste kloostri inkunaabel (Johansen 1929). Teos on ilmunud Strassburgis 1485 a. Selle kaas on paberiga üle kleebitud ja Johansen arvab, et sinna on aastasse 1510 kuuluv käsi kirjutanud surnud, siis järgneb lause Mynna ... tha syno pera tulla ja selle all seisab viimaks sõna: kychwsap. Samasse trükisesse on veel kolmas käsi, mis peaks kuuluma ühte aega eelmisega, kirjutanud paar sõna vähe kõrgemale kohast, kus raamatu lõpus nimetatakse trükiaasta ja koht. Johanseni arvates seisab seal dorrist ech sees, kusjuures dorrist ja ech olevat teineteisest lahutatud haagikujulise joonega. Sõnade tähendus ei olevat algul päris selge. Arvatavasti tähendavat nad 'torist ehk sääsk'. Johansen otsib toristile seletust Wiedemanni sõnaraamatust, kus see esineb tähenduses 'Weissspecht, Baumhacker, Specht, Blauspecht', kuna torisema ja toristama tarvitatakse suuremate putukate häälitsemise kohta. Ta peab võimalikuks, et mõnes Vana-Tallinna eesti murdes kasutati sääse jaoks nimetust torist tarvitati. "Siiski jääb nende sõnade ühendus raamatu vaimuliku sisu või piibliga selgitamata," lõpetab ta arutluse (Johansen 1929: 7). Ilmselt on Johanseni seletus üks võimalikest, kuid on teinegi lahendus, mis sobib paremini kokku väljaande vaimuliku sisuga. Originaali hoolega lugedes on sellest võimalik leida sõnaühendit dorristkch sees. Kuusalu murrakus on registreeritud murdesõna torisk 'anum' (vt Väike murdesõnastik II, 1983) ja väljend tähendaks 'anuma sees'. Anumad ja vaagnad on katoliku kiriku jumalateenistuses vältimatud ning sellise sissekande tegemine mainitud ürikus õigustaks end paremini kui Johanseni eespool toodud seletus. Märkmete tegijaiks võisid olla dominiiklastest mungad, kellele oli kohuseks tehtud eesti keeles jutlustada. Kerjusmunkade kloostrid olid avatud ka elanikkonna alamatele kihtidele ja isegi maa päriselanikele. Nii oli kindlasti ka Tallinna dominiiklaste kloostri elanikkude hulgas munki, kes pärinesid eestlaste keskelt. Pole võimatu, et ääremärkused on pärit eesti soost munkadelt, kes oskasid ladina keelt ja trükitud raamatust ammutasid aineid oma ametikeelseteks jutlusteks kloostrikirikus (Johansen 1929: 7).

Siinsest allikast on WAKKi võetud lause: Mina taha(n) sinu per(ra) tulla ja 4 sõna: surnud, kiusab, torisk ('anum'), sees.

KIRJANDUST:

Johansen, Paul 1929. Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste Kloostri raamatus Tallinnas. -- Äratrükk Eesti Keelest, nr 5/6, lk 1-7.

Väike murdesõnastik II, Tallinn, 1983.

 

KULLAMAA KÄSIKIRI, 1524-1532

Teoloog Toomas Põld nimetab sama ürikut ka Kullamaa katekismuseks (Põld 1994, 1996). Kullamaa käsikiri on esimene eestikeelne tekst aastaist 1524-1532, mille leidis 1923. aastal Tallinna linnaarhiivis muistseid vakuraamatuid uurinud õpetlane Paul Johansen. Arhivaal Wackenbuch von Goldenbeck (Kullamaa vakuraamat) (TLA f. 230 n. 1 s. 972 Bm 23) on pressitud nahkköites 144-leheküljeline säilis formaadiga 20 X 14 cm, mis sisaldab alamsaksa- (osalt ladina-) keelse teksti seas hulga kohanimesid, üksikuid eestikeelseid sõnu ja käsikirja lõpus veel lehekülgedel 142-143 kolm palvet: Pater noster, Ave Maria ja Credo.

Paul Johansen toimetas leiu trükki Tallinna linnaarhiivi väljaandena (Johansen 1923). Saksakeelse analüüsi ees on eesti- ja saksakeelne saatesõna linna arhivaarilt O. Greiffenhagenilt, kes avaldab arvamust, et heatahtliku vastuvõtu korral võiks kord võimalikuks saada Kullamaa vakuraamatu täielik avaldamine, mis pole seni teoks saanud. Tänapäeva uurijate seisukohalt on eriti hinnatav, et sellesse esialgsesse publikatsiooni lisati palvete originaalidest tehtud C. Schneideri kaks õnnestunud fotot, mille põhjal on võimalik meie päevil igaühel selle haruldase, aga väga raskesti dešifreeritava tekstiga tutvuda. Originaal Tallinna linnaarhiivis vajaks nüüd juba asjatundlikku restaureerimist.

Eestikeelsed märkmed on vakuraamatusse tehtud kahe erineva käekirjaga. Üks neist kuulub Johannes Lelow'le, kes aastail 1524-1528 tegutses Kullamaa preestrina, teine arvatavasti ta järglasele Konderth Gulerthile (Põld 1996: 20). Märkmeid on tehtud kuni 1532. aastani. Eesti kiriku ajaloost on teada, et XVI sajandil hakati nõudma jumalasõna kuulutamist rahvakeeles. Nii näiteks nõudis Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel (Kywel) aastal 1519 usutunnistuse küsitlemist talupoegadelt (Eesti ajalugu II, 1937: 369). Selle taustal on arusaadav niisuguste eestikeelsete palvete valmistamine tolleaegsete kirikuõpetajate poolt.

Andrus Saareste on kirjutises 400-a vanune leid Eestis põhitähelepanu pööranud ürikus leiduva nimematerjali analüüsile ja selle põhjal eesti keele häälikulooliselt tähtsamate joonte esiletoomisele (Saareste 1923). Ta vaatluse all on nelikümmend isikunime ja sadakond kohanime. Mitmele jämedale kirjutusveale osutades arvab Saareste, et Lelow'l eesti keele oskus puudus, mistõttu ei saavat teda pidada nende tekstide tõlkijaks, vaid ümberkirjutajaks. Hiljem on A. Saareste Kullamaa käsikirja avaldanud koos A. R. Cederbergiga koostatud kogumikus Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, 1927.

WAKKi oleme võtnud Kullamaa käsikirja kolme eestikeelse palve teksti ja leheküljel 25 esineva eestikeelse lause: Whamkayra nynck yotoraa Wayack monnist to[nz]ull pastust 'Vaimukaera ning jootraha vajaka mõnest Tõntsul paastust'. Oleme võrrelnud käsikirja publitseeritud tekste originaaliga ja teinud teksti tõlgendamisel vajalikke parandusi. Käsikirjas leiduvaid isiku- ja kohanimesid WAKKis ei ole.

KIRJANDUST:

Eesti ajalugu II. Keskaeg, Tartu, 1937.

Põld, Toomas 1994. Lelow' Kullamaa katekismusest ja selle keelest. -- Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 174-177.

Põld, Toomas 1996. Kullamaa katekismus. Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, Bielefeld-Tartu (käsikiri).

Saareste, Andrus 1923. 400-a. vanune leid Eestis. -- Eesti Keel, nr 4, lk 97-104; nr 5/6 lk 136-149.

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

AMETIVANNE I (JURAMENTU DER VNDUDESCHEN), pärast 1535

Algupärast käsikirja säilitatakse Tallinna linnaarhiivis (TLA f. 230, n 1, s. BK 12 I). Eestikeelset teksti on kuus rida, sellele järgneb saksakeelne tõlge teise käekirjaga ja teise tindiga. Avaldatud A. Saareste poolt (vt Saareste, Cederberg 1927: 2). Vandes lubatakse vaga ja sõnakuulelik olla Saksa ordumeistrile Hermann Brüggeneile ja Tallinna linnale. Ajaloost on teada, et Hermann Brüggenei oli Liivi ordumeister aastail 1535-1549. See on andnud alust arvata, et ametivanne on kirjutatud pärast 1535. aastat. Selle keelt on põgusalt vaadelnud J. Mägiste, tuues esile tekstis leiduvaid põhjaeestilisi murdejooni (Mägiste 1970: 81 jj).

KIRJANDUST:

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu

 

KIRI MODERILE, 16. sajandi esimene pool

Ajalooprofessor Jüri Kivimäe leidis 1996. aastal Rootsi riigiarhiivist Stockholmis Liivimaa ajaloo materjale sisaldavast kollektsioonist Livonica I:43 (pealkirjaga Strödda avskrifter 1562-1600 o. odat) muude paberite hulgas ühe kirja mustandi, mille alamsaksakeelse alguse ja lõpu vahel on eestikeelne tekstiosa. (Kivimäe 1997)

Kivimäe kommenteerib leidu kui kirja mustandit, sest selles puuduvad kuupäevad, allkiri, aadress. Käekirja ja keelekasutuse, paberil olevate vesimärkide ja kirja sisu põhjal dateerib ta selle 16. sajandisse, täpsemalt 1540.-1560. aastatesse, äärmisel juhul isegi 1530. aastaisse.

Kiri on kirjutatud paberile mõõtmetega 29,5 X 42,5 cm ja selles on eestikeelset teksti 29 rida. Kirja saajaks on naisterahvas, keda kirjutaja nimetab mu armes moder 'ema või emand'. Autor on võtnud endale kohustuse kaasa aidata, et adressaat kõik oma asjad, mis talt on võetud, jälle tagasi saaks. Toetuse saamiseks on kirja kirjutaja pöördunud otse Rootsi kuninga poole.

Sõnavara poolest on leitud tekst huvitav ja omapärane, sisaldades kultuurilooliselt olulisi sõnu, nagu näiteks kirjutama ja raamat 'kiri, tunnistus', mis muudes tekstides esile ei tule. Selles on alamsaksa laene moder 'emand', help 'abi', unstig 'heasoovlik', mõnevõrra soome keelele iseloomulikke jooni mut 'aga' vrd sm mutta, sää 'ilm' (vrd sm sää). Viimast on ehk võimalik seostada ka H. Gösekeni Manuductio's lk 279 leiduva väljendiga: zum letzten Schlitten Wege / wihmsel Seul / Regge Ajal. J. Mägiste seletab väljendi viimsel seul (või seol) tähendust 'viimse reeteega, "ree ajal"' (Mägiste 1957: 154), mis tähenduse poolest sobiks hästi käesoleva kirja teksti.

KIRJANDUST:

Kivimäe, Jüri 1997. Eestikeelne kiri XVI sajandist. -- Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 315-326.

Mägiste, Julius 1957. Ununenud eesti sõnu. -- Tulimuld, nr 3, lk 154-159.

 

WANRADT-KOELLI KATEKISMUS, 1535

Vanima säilinud eestikeelse trükise 11 katkendlikku lehte avastas 1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Helmuth Weiss ühe koguteose pruunist vasikanahast väljapressitud renessanssköite kaane täitematerjali hulgast. Teos sisaldas Wittenbergi, Strassburgi ja Kölni trükiseid aastaist 1530-1541 ja on oletatavasti köidetud 16. sajandi 40. aastail Oleviste kiriku õpetaja Gerland Gulemanni töökojas. Täitematerjalina kasutatud lehtede hulgas oli ka raamatu lõpulehekülg, millel leidus peaaegu vigastamatult trükkija nimi, koht ja aeg: Gedrucket tho Wittemberch dorch Hans Lufft / am XXV. tage des Mantes Aust. M. D. XXXV. Niisiis on esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat trükitud 1535. aastal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas, kus vaid aasta varem nägi ilmavalgust usureformaator Martin Lutheri saksakeelne piiblitõlge. Haruldase leiu publitseerisid Helmuth Weiss ja Paul Johansen 1930. aastal (Weiss, Johansen 1930).

Raamatukaane täitematerjalist leitud lehed on lõpuosa umbes 120-leheküljelisest oktaavkaustas katekismusest, mis on trükitud kahes keeles: alamsaksakeelne tekst on raamatu vasakul ja eestikeelne tõlge selle kõrval paremal leheküljel. Fragmendi sisuks on katkeid teisest ja kolmandast usutunnistusest, meieisapalvest, esimesest, teisest, kolmandast, viiendast ning kuuendast palvest ja ristimise ning altari sakramendist. Teksti eestikeelses osas on ääremärkusi, mis on kas korrektuurid või keelelised variandid. Raamatu lõppu on koostaja või tõlkija paigutanud lühikese alamsaksakeelse märkuse eesti keele murrete kohta, et Eestensche Sprake ei ole igal pool ühesugune ja et Tallinnas räägitakse teisiti kui Tartus, Narvas või Viljandis. Selle mõtteavalduse põhjal on uurijad ääremärkusi tõlgendanud ka kui murdeteisendeid, mis pidid ehk raamatukesele kindlustama üldise leviku kogu Eestis. Katekismuse autorluse tegid H. Weiss ja P. Johansen kindlaks kaudsete andmete alusel, nimelt Tallinna rae kohtuotsuste raamatu 17. juuli sissekande põhjal aastast 1537. Katekismuse koostajaks oli tolleaegne Tallinna Niguliste kiriku õpetaja magister Simon Wanradt ja tõlkijaks Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Johann Koell (Kool, Kohl). Varsti pärast katekismuse Tallinna jõudmist pandi see rae poolt keelu alla, põhjusena tuuakse "mitte just väheste vigade" esinemist. Tõenäoliselt ei olnud need keelevead, vaid sisulist laadi kõrvalekaldumised Lutheri katekismusest (Weiss, Johansen 1935, 1956).

Katekismuse trükkimise käigule ja selle väga suurele trükiarvule - 1500 eksemplari - heidavad valgust soome ajaloolase Gunnar Mickwitzi uurimused (Mickwitz 1936, 1938).

Wanradt-Koelli katekismuse keelt on analüüsinud J. Mägiste (1930a, 1930b) ja A. Saareste (1930), kes väärtustab seda kui meie kirjakeele kujunemisloo olulist allikat ning eesti kõnekeele arenemise tunnistajat enne aastat 1600. Ta võrdleb 1535. aasta katekismuse keelt muu vanema kirjakeelega ja leiab ühisjooni, mis kõnelevad juba XVI sajandi esimesel poolel eksisteerivast kirjakeele teatavast traditsioonist, arvatavasti ainult käsikirjades (Saareste 1930: 24).

Julius Mägiste vaatleb seda erakordselt tähtsat leidu keeleajaloolisest aspektist, märkab selles possessiivsufiksite võimalikku esinemist (Synu tachtmas sundküt 'Sinu tahtmine sündigu' vrd sm tahtomasi) jm (Mägiste 1970: 59). Katekismuse keele murdepõhjaks peab ta mingit Loode-Eesti, praeguste saarte, Läänemaa ja läänepoolse Harjumaa keelele vastavat murret oma vanemas ja segunematumas arenemisjärgus. P. Johanseni poolt esiletoodud lõunaeestilisi murdeelemente eitab ta kategooriliselt (Mägiste 1970: 62).

WAKKi on Wanradt-Koelli katekismuse tekst sisestatud H. Weissi ja P. Johanseni 1935. a ilmunud väljaande põhjal, kusjuures rekonstruktsioonid on eri nurksulgudes, ka ääremärkused on eraldi esile tõstetud. Rekonstruktsioonid pärinevad P. Johansenilt, kes nende suhtes sai nõu ka J. Mägistelt (Mägiste 1935: 14). P. Johanseni rekonstruktsioone ja tõlgendusi parandas küll A. Saareste (Saareste, Cederberg 1927-1931: 353-358), kuid 1935. a väljaandes neid arvesse võetud ei ole.

KIRJANDUST:

Mickwitz, Gunnar 1936. Uusi andmeid eesti vanima raamatu ajaloo kohta. -- Ajalooline ajakiri XV, lk 62-65.

Mickwitz, Gunnar 1938. Johann Seelhorst und der Druck des ältesten estnischen Buches. -- Beiträge z. Kunde Estlands XXI, S. 1-8.

Mägiste, Julius 1930a. Vanim eestikeelne trükkteos aastast 1535. -- Eesti Kirjandus, XXIV, lk 484-490.

Mägiste, Julius 1930b. Vanhin vironkielinen painotuode (vuodelta 1535). -- Virittäjä, s. 427-434.

Mägiste, Julius 1935. 400-aastane eesti raamat. -- Eesti Keel, lk 192-195.

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1929-1931. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739 II vihk, Tartu.

Saareste, Andrus 1930. Wanradt-Kõlli katekismuse keelest. -- Äratrükk Eesti Keelest, nr 4-5, lk 1-24.

Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1930. Bruchstücke eines niederdeutsch-estnischen Katechismus vom Jahre 1535. -- Beiträge zur Kunde Estlands XV, Nr. 4, S. 95- 133.

Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1935. 400-aastane eesti raamat. Wanradt-Koell'i katekismus 1535. aastast, Tallinn.

Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1956. Esimene eesti raamat anno 1535. Wanradt-Koell'i katekismus 1535. aastal, New York.

 

KATKEND LIIVIMAA TALURAHVA ÕIGUSEST,

16. sajandi keskpaik

Originaali säilitatakse Tallinna linnaarhiivis (TLA f. 230, n. 1, s. BK 12 II), selles on 12 käsitsi kirjutatud tekstirida. Teksti leidis 1893. aasta kevadel arhivaar Gottfried von Hansen Tallinna linnaarhiivist ja leidja dateerib selle paberi ja kirja põhjal 16. sajandist pärinevaks. Villem Reiman publitseeris leiu sama aasta Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes (Reiman 1893), kus toetab Hanseni arvamust. Seejärel avaldas Villem Reiman sama katkendi Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis ja põhjendas nüüd juba sisust lähtudes selle kuulumist 16. sajandi esimesse poolde (Reiman 1894). Küsimärgiliselt peavad seda 16. sajandi keskpaika kuuluvaks ka A. Saareste ja A. R. Cederberg (Saareste, Cederberg 1927: 2-3).

Julius Mägiste hindab Liivimaa talurahva õiguse katkendit keeleliselt sedavõrd sujuvaks, et kui sisu ei nõuaks, võiks seda pidada järgmisel sajandil kirjutatuks (Mägiste 1970: 82). Murdetaustalt on tekst põhjaeestiline. Käesolevas ülevaates on jäädud esialgse kronoloogia juurde ja teksti vaadeldakse 16. sajandi keelemälestisena.

KIRJANDUST:

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Reiman, Willem 1893. Ein altestnisches Schriftdenkmal aus dem 16. Jahrhundert. -- Sitzungsberichte der Gelehten Estnischen Gesellschaft 1891. Jurjew (Dorpat) 1902, S. 185-195.

Reiman, Willem 1894. Zwei altestnische Schriftdenkmäler. -- Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1893, Dorpat, S. 103-122.

Reiman, Villem 1894. Kõige wanem Eesti keele mälestuse märk. -- Eesti Üliõpilaste Seltsi Album II, lk 189-192.

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

TALUPOJA VANNE, 1550-1600

Originaali säilinud ei ole. Eestikeelne tekst ilmus trükis 1851. aastal Friedrich Georg von Bunge ja Carl Julius Albert Pauckeri väljaandes Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands VI, 1. vihik, lk 221 pealkirjaga Pauern Eydt in Estnischer Sprache. Tekstile järgneb saksakeelne tõlge. Teksti eel olevas märkuses arvavad väljaandjad keelemälestise vanust 250-300-aastaseks, seega siis ajavahemikus 1550-1600 koostatuks. Avaldamise ajal kuulus ürik Kukruse mõisa arhiivi omanikule Robert von Tollile. Saareste andmeil hävis ürik 1905. a mõisa tulekahjus (vt Saareste, Cederberg 1927: 51). Jaan Jõgever pidas Eesti Kirjameeste Seltsis ettekande teemal "Kõige vanem kiri Eesti keeles, mis meie ajani alale jäänud", milles analüüsis Bunge ja Pauckeri avaldatud Talupoja vannet keelelisest küljest. Ettekanne avaldati EKmSi aastaraamatus (Jõgever 1889). Vandetekst koosneb neljast reast ja murdetaustalt on see põhjaeestiline.

KIRJANDUST:

Bunge, Friedrich Georg; Paucker, Carl Julius Albert 1851. Pauern Eydt in Estnischer Sprache. -- Archiv für Geschichte Liv-, Esth- und Curlands VI, Heft I, S. 221.

Jõgever, Jaan 1889. Kõige wanem kiri Eesti keeles, mis meie ajani on alale jäänud. -- Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1889, II, lk 9-13.

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

AMETIVANNE II
(JURAMENTUM DER VNDUDESCHEN), umbes 1570

Originaali säilitatakse Tallinna linnaarhiivis (TLA f.230, n. 1, s. BK 12 II). Teksti leidis arhivaar G. Hansen a 1891. Kirja ja paberi järgi otsustades pidas arhivaar O. Greiffenhagen seda mitte hilisemaks kui aastast 1570 pärinevaks (Saareste, Cederberg 1927: 3). Ametivande avaldas trükis Villem Reiman (SbGEG 1893: 104-105). Selles lubab Tõnis Kärk Rootsi riigile ja Tallinna linna raeisandatele vaga ja sõnakuulelik olla.

KIRJANDUST:

Reiman, Willem 1893. Ein altestnisches Schriftdenkmal aus dem 16. Jahrhundert. -- Sitzungsberichte der Gelehten Estnischen Gesellschaft 1891. Jurjew (Dorpat) 1902, S. 185-195.

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

FRIEDRICH DUKER, 1583

1973. aastal alustas Vello Helk ajakirjas Tulimuld mitmeosalise kirjutise Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest avaldamist (Helk 1973). Artikli viimases osas tutvustab ta Lundi ülikooli raamatukogus säilitatavat Daniel Hermanni albumit, milles on eestikeelne sissekanne 14. aug. 1583. Selle on kirjutanud palupera mõisnik Friedrich Duker ladina ja eesti keeles: Cum Dies Iouat, Tunc Mamees Hebbese Iotap (Helk 1974: 24 jj). Vanimast üleskirjutatud eesti vanasõnana tuntuks saanud lausest on teada veel teinegi 16. sajandist pärit kirjapanek - Lorentz Beckeri ülestähendus aastast 1587.

KIRJANDUST:

Helk, Vello 1973-1974. Album amicorum. Reisialbumitest ja nende eestikeelsetest sissekannetest. -- Tulimuld, 1973 nr 3, lk 141-150; nr 4, lk 205-211; 1974, nr 1, lk 24-29.

 

JOHANNES AMBROSIUS VÖLCKERI
(WELTHER, VELTERUS) TEKST, 1585-1590

1962. aastal leidis Ernst Manfred Wermter Mainzi linnaraamatukogule kuuluvas raamatus Regulae Societatis Jesu (ilmunud Vilniuses 1582) lisalehti, kus muu hulgas oli ka eestikeelseid tekste. Baltisaksa uurija H. Weiss avaldas need tekstid 1963. aastal artiklis Ein estnisches Sprachdenkmal aus der Zeit der Gegenreformation ajakirjas Zeitschrift für Ostforschung nr 4, lk 688-699. Edgar Oissar publitseeris samad tekstid oma kirjutises Ühest XVI sajandi eesti keelemälestisest ajakirjas Keel ja Kirjandus (Oissar 1964).

Haruldasse jesuiitide raamatusse Regulae Societatis Jesu on trükiteksti järele sisse köidetud viis ja juurde õmmeldud kaks lehte. Neil leiduvadki käsitsi kirjutatud tekstid, sealhulgas ka eestikeelsed viiel lehel. Eestikeelne osa sisaldab meieisapalve, Ave Maria, usutunnistuse, kümme käsku, viis kirikukäsku ja seitsme sakramendi loetelu. Käekirja põhjal tegi H. Weiss kindlaks, et tekstid on kirjutanud jesuiidipaater Jo(h)annes Ambrosius Völcker (Veltherus) (1547-1610), kelle nimi on meie kirjandusloos tuntud. Thüringenis Saksamaal 1547 sündinud, noorelt jesuiitide ordusse astunud noormees tuli 1583. aasta kevadel ordu vastasutatud residentsi Tartus, tegutses siin jesuiidi jutlustajana ja pihiisana. Eesti keele oli ta mõne aastaga hästi ära õppinud, nii et võis ilma tõlgi abita kohalikele jutlustada. Tartu jesuiitide kolleegiumis täitis ta mitmesuguseid ülesandeid, olles mõnda aega isegi aserektoriks. Mainitud tekstid kirjutas Völcker tõenäoliselt ajavahemikul 1585-1590, mil Tartus tegutses tõlkide seminar, kus neid õppematerjalina võidi kasutada.

Völkeri tekstide keelt on mõnevõrra iseloomustanud H. Weiss eespool märgitud esmatutvustuses. Julius Mägiste toetab Weissi arvamust, et kuigi tekst on kirjutatud lõunaeesti murdealal ja kirjutaja enda meelest lõunaeesti murdes, on selles enam põhjaeestilisi murdejooni kui näiteks hilisemates Rossihniuse tekstides. Ka statistiliselt on Völckeri tekstis lõunaeestilised sõnad ja vormid vähemuses. Mägiste leiab Völckeri tekstis mitmeid Georg Mülleri jutluste põhjaeestimurdelisi jooni ja järeldab sellest, et Völcker on võinud oma käsikirja luues kasutada mingit põhjaeestilist käsikirja või trükiteost, mis oli kas sama või sarnane sellega, mida Georg Müller kasutas oma jutluste kirjutamisel (Mägiste 1970: 63 jj).

KIRJANDUST:

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Oissar, Edgar 1964. Ühest XVI sajandi eesti keelemälestisest. -- Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 613-618.

Weiss, H. 1963. Ein estnisches Sprachdenkmal aus der Zeit der Gegenreformation. -- Zeitschrift für Ostforschung, Nr 4, S. 688-699.

 

LORENZ BECKER, 1587

1930. a publitseeris Paul Johansen Ajaloolises Ajakirjas leiu, mis pärit Rootsi riigiarhiivis säilitatavatest lossifoogtide jt arvekirjadest. Nimelt oli Hiiumaa arvekirjade kirjutaja Lorentz Becker lisanud arvetele juurde mitmesuguseid märkusi, märkmeid ja kritseldusi. 1587. a soolaarve alla on ta kirjutanud kaks eestikeelset vanasõna: Kui Taiwas koitap si Tallopoick hobosett jotap. Arro, Rickus Ikapeeuff Remus. Lorenz Becker märgib ära ka allika: Mully in der brattpanne, oletatavasti siis mõni eesti köögitüdruk või kokk. Mainitud vanasõnad on avaldatud ka Saareste ja Cederbergi kogumiku Valik eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, II vihu lisandina (Saareste, Cederberg 1929-1931: 358).

F. Dukeri ja L. Beckeri sama vanasõna üleskirjutused erinevad sõnavara poolest: Dukeril Mamees, Beckeril Tallopoick. Erinev on ka käändevormi kasutus: Dukeril Hebbese (sg gen) Iotap, Beckeril Hobosett (pl nom) jotap.

KIRJANDUST:

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

LAURENTIUS BOIERUSE TEKST, 1587-1595

1953. aasta novembris leidis läti uurija Haralds Biezais Uppsala ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnast jesuiidipaater Laurentius Boieruse käsikirjaliste materjalide hulgast eestikeelse teksti, mis pärineb arvatavasti 1580.-1590. aastaist, mil Boierus viibis ja tegutses kolmel korral lühiajaliselt Tartus, esimest korda 1587. Koos Andrus Saarestega avaldas Haralds Biezais selle leiu ajakirjas Virittäjä (Biezais, Saareste 1954). Kirjutisest selgub, et keeleuurijaid huvitavad ennekõike üriku teises osas leheküljed 64-70. Neile on esiteks kirjutatud 31 reast koosnev ladinakeelne Oratio 'palve', mis algab sõnadega Scitote quonam pacto imbecillis fragislisque homo in peccatum sit misere lapsus, nec inde mediocri ignominia sit affectus... Sellele järgneb sama tekst kreeka, rootsi, eesti, poola, saksa ja itaalia keeles. Tõlked on üsna vabad, erinevused on suured, mistõttu vaheldub teksti pikkuski. Eestikeelne tekstiosa on 41 rida pikk. A. Saareste leiab, et sõnade morfoloogilis-süntaktiline ühendamine Boieruse tekstis on nõnda oskamatu ja saamatu, "et tekib mulje nagu oleks teksti koostamise ajal meie keeles veel täielik võhik eesti sõnu ritta lükkinud kellegi teise, eesti keeles ainult väheselt kodus oleva muulase või jälle võõrkeeli väga puudulikult tundva(te) eestlas(te), kes-teab vastselt avatud tõlkideseminari noor(te) õpilas(te) kaasabil" (Biezais, Saareste 1954: 59-60). Tähelepanuväärseks peab ta seda, et vaimulik manitsus on kirjutatud põhja- ja lõunaeestimurdelises segakeeles, mis olevat ka mõistetav, kuna autori ametikoht oli Tartus, mõlema murde piirimail, kuhu jesuiitide õppeasutustesse ilmus õpilasi hõlpsamini linna lähikonnast, nii põhja kui ka lõuna poolt. Tekst on suuremalt jaolt üldeestiline mõnede ilmsete lõunaeestiliste joontega (kolda, kolut 'surra, surnud', kik 'kõik', lina 'linna', manu 'juurde', sisen 'sees' jt).

Julius Mägiste toob Saarestega võrreldes lisaandmeid autori kohta, kes olevat kahtlemata poola jesuiit, sündinud Stockholmis 1561 ja surnud Braunsbergis 1619. Arvatavasti on tekst sattunud sõjasaagina Gustav II Adolfi sõjaretke ajal 1626 Rootsi. Võrrelnud eestikeelset teksti poolakeelse tõlkega ja lähtudes tekstide mõtteühtsusest, teeb Mägiste Saareste tõlgendustesse olulisi parandusi, mis tunduvad usutavatena ja arvesse võetavatena (Mägiste 1970: 68 jj). J. Mägiste arvab, et poolakeelne tõlge on olnud eeskujuks eestikeelsele tõlkele. Sellele viitavad mõned eksimised sõnavalikus eesti tõlkes. Nii näiteks on Boieruse tekstis sõna oinas kasutatud tähenduses 'Jumala tall', mis on sündinud poola keele mõjul, sest poola baran 'oinas' sõna deminutiiv baranuk tähendab 'talle'. (Mägiste 1970: 76)

KIRJANDUST:

Biezais, Haralds; Saareste, Andrus 1954. Tuntematon vironkielinen 1500-luvun teksti. -- Virittäjä, s. 47-61.

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

 

TUNNISTUS SIGISMUNDUS AWERBACHILE, 1589

Käsikirjalise teksti originaali ja selle saksakeelset tõlget säilitatakse Tartus (EAA f. 995, n. 1, s. 238, l. 443-446). Selle leidis Tartu linnaarhivaar H. Lichtenstein käesoleva sajandi algul. Villem Reiman avaldas teksti koos saksakeelse tõlkega 1902. aastal Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus pealkirja all Ein altestniches Schriftdenkmal aus der 16. Jahrhundert (Reiman 1902). Tekst leidub ka Saareste, Cederbergi valimikus (Saareste, Cederberg 1927: 4-5)

Tartu rae poolt antud tunnistuses ihu-, haava- ja silmaarst Sigismundus Awerbachile kinnitatakse tema oskust silmaoperatsioone teha. Saksakeelse teksti on koostanud käekirja järgi otsustades kohtu- ja linnasekretär Martinus Probstingk, eestikeelse tõlke tegija ei ole teada. Villem Reiman oletab, et see võis mõni väiksem rae ametnik või kirjutaja olla. Igatahes on tema eesti keele oskus olnud nõrk. Ühe koha peal on eestikeelses tõlkes võõras käsi musta tindiga ebaselgeid tähti parandanud ja unustatud i-täppe peale märkinud. Tekst on koostatud Tartus aprillikuu 26. päeval 1589. aastal. Käsikirjalise tunnistuse paberiformaat on 31,3 X 20,7 cm ja selles on 35 rida.

Põgusalt on Sigismundus Awerbachile antud tunnistuse keelt iseloomustanud Villem Reiman eespool mainitud kirjutises, tuues esile omapäraseid arhaisme kohtusundijad, hilise sisse 'vaestemajja', sõge 'pime' jt.

Julius Mägiste toob Awerbachile antud tunnistuses esile nii selle lõuna- kui põhjaeestimurdelisi jooni, huvitavaid arhaisme, laensõnu jm. Ta lõpetab järeldusega, et Sigismundus Awerbachi tunnistus on kirjutatud lõuna- ja põhjaeesti segamurdes, nagu teisedki 16. sajandil Tartus valminud tekstid. On võimalik, et 16. sajandi Tartus kõneldi ka põhjaeesti murret, sest paljud asukad tulid Tartusse põhja poolt, Põhja-Eesti kihelkondadest. Eestlaste enamik rääkis neil aegadel põhjaeesti murdekeelt ja selles keelemurdes oli olemas ka enam eeskujuks sobivaid tekste, nii et põhjaeesti murdest sai esialgu juhtiv kirjakeel. Sellele osutab tõsiasi, et vanimais põhjaeestimurdelistes keelemälestistes puuduvad lõunaeesti murdeile iseloomulikud jooned (Mägiste 1970: 84 jj).

KIRJANDUST:

Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki

Reiman, Willem 1893. Ein altestnisches Schriftdenkmal aus dem 16. Jahrhundert. -- Sitzungsberichte der Gelehten Estnischen Gesellschaft 1891. Jurjew (Dorpat) 1902, S. 185-195.

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 

KOHTUVANNE, umbes 1600

Käsikirjalist originaali säilitatakse Tallinna linnaarhiivis (TLA f. 230, n. 1, s. BK 12 II). Arhivaar O. Greiffenhagen on selle kirjastiili põhjal arvanud olevat kirjutatud umbes aastal 1600. (vt Saareste, Cederberg 1927: 29). 6-realises tekstis lubab vanduja selget ja puhast tõtt rääkida ega midagi salajas pidada. Kohtuvanne on põhjaeestimurdeline.

KIRJANDUST:

Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524-1739, I vihk, Tartu.

 


koju1.gif (1061 bytes) [esilehele]   koju1.gif (1061 bytes) [Vanimate tekstide avalehele]

© Tartu Ülikool, 1997-2003