M i d a    t e a m e  
G.  M ü l l e r i s t   t ä n a p ä e v a l ?

Valve-Liivi Kingisepp

Eestikeelne kirjasõna tekkis katoliku ja reformatsioonikiriku ägedal võitlusajal XVI sajandil. Kahjuks on esimesi eestikeelseid tekste sisaldanud raamatuist suur osa sõdade tõttu hävinud või ära keelatud ja hävitatud. Nii juhtus 1525. aastal ilmunud liivi-, läti- ja eestikeelse trükisega ja ka 1535. aastal trükitud Wanradti-Koelli katekismusest on meie päevini säilinud vaid 11 räbaldunud lehte, mis leiti teise raamatu kaane täitematerjali hulgast. Raamatu ajaloo uurijate andmeil on eestikeelse trükisõna esimesel sajandil ilmunud vähemalt kümmekond raamatut, mis aga hävisid päris varases levikujärgus ega saanud kuigi ulatuslikult rahva kätte jõuda [1]. Säilinud on üksikuid eestikeelseid käsikirjalisi tekste ja tekstikatkendeid, märkmeid ja kirjapanekuid XIII – XVI sajandist. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli vana kirjakeele uurijad koondasid need hiljuti kogumikku "Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik" [2] ning analüüsisid nende sõnavara ja grammatilist vormistikku [3], luues üksikasjalise pildi meie kirjakeele alguse vaevarikkast teest.
       Nüüd oleme alustanud XVII sajandi eestikeelsete tekstide analüüsi. XVII sajandi algul levisid reformatsioonikiriku ideed Eesti alal ennekõike käsikirjades, sest vajalikud eestikeelsed trükitud käsiraamatud puudusid. Suure haruldusena on meie päevini säilinud Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 eestikeelse jutluse käsikiri, mille leidis Tallinna linnaarhivaar Theodor Schiemann 1884. aastal raeakte korrastades. Käsikiri oli heas korras ja on seda tänapäevani [4]. Georg Mülleri jutlused on kirjutatud 35 kvartformaadis vihikusse. Üks vihik sisaldab saksakeelse jutluse ja selle juures on märge, et see on peetud 5. jaanuaril 1598, eestikeelsed aastail 1600 – 1606.
        Arhivaar Theodor Schiemann pidas leidu oluliseks ja andis käsikirja praost Carl Malmile läbivaatamiseks. C. Malm laskis samal aastal Ristirahwa pühhapäwa lehes ühe jutlusenäite ära trükkida [5]. Ka mainis ta leitud jutlusi järgmisel aastal ajakirjas Baltische Monatschrift [6], kuid leiu tähtsust eesti kultuuriloos ta õieti ei mõistnud. Georg Mülleri jutluste tegelikku väärtust märkas teoloog Villem Reiman, kes 1890. aasta suvel käsikirjaga Tallinnas kohapeal põhjalikumalt tutvus. Ta esines sama aasta detsembris Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul ettekandega "Das älteste Denkmal estnischen Schriftthums" [7]. ÕES-i tolleaegne esimees Leo Meyer huvitus haruldasest leiust sedavõrd, et tema aktiivsel toetusel otsustati käsikiri seltsi kulul ÕES-i toimetistes trükkida. Ettevõtmist toetas rahaliselt ka Võisiku peeglivabriku omanik, ÕES-i korrespondentliige Friedrich Amelung. Jutluste gooti kirjas teksti kirjutasid käsitsi ümber Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed filoloogiaüliõpilane Oskar Kallas, meditsiinitudeng Michel Ostrow, juuraüliõpilane Gustav Seen ja teoloogiatudeng Oskar Wirkhaus. Trükipoognate korrektuuri lugemisel tegi peatöö Oskar Kallas professor Leo Meyeri kaasabil. Publikatsioonile kirjutas Villem Reiman mahuka sissejuhatuse, milles ta üksikasjaliselt kirjeldas jutluste avastamislugu ja ülesehitust ning analüüsis nende sisu ning keelt [8]. Villem Reiman ei kahelnud selles, et Georg Mülleri 39 jutlust aastaist 1600 – 1606 moodustavad ainulaadse lähtepunkti eesti keele ja kirjanduse teadusliku kirjelduse ajaloos.
        Pärast jutluste teksti publitseerimist on seda enam kui sajandi vältel erinevates väljaannetes mainitud ja iseloomustatud ning eri aspektidest ka analüüsitud. Ennekõike on jutlusi käsitletud eesti kirjanduse ja keele ajaloo ülevaadetes [9], samuti usuteaduslikus kirjanduses, mis järgnevas analüüsis jääb kõrvale.
        Põnevat uurimisainet on pakkunud Georg Mülleri päritolu, küsimus, kas ta oli eestlane või sakslane, ta nime kuju (Georgius Mollerus, Jurgenn Moeller, Jurgen Muller) ja elulugu tervikuna [10]. Uku Masing pidas Müllerit eestlaseks ja lähtus seejuures jutluste tekstist, milles avaldub jutlustaja suhtumine oma kogudusse. "Ta peab kuulajaid nii omadeks, et räägib neile iseendast ja oma hädadest, süüdistab neid ja vabandab, kaitseb iseend nende ees, ei tunne end neist kõrgemaks, vaid ainult targemaks, ning on valmis oma tarkust alati nendega jagama," kirjutab Masing 1977. aastal [11]. Pikka aega käsikirjas püsinud ja hiljuti avaldatud uurimuses "Somnium umbrae echk üx Vnny üchest wariust", mis pühendatud Georg Mülleri mälestusele, esitab Uku Masing oma väga isikupärase ja süvitsi mineva nägemuse Mülleri isikust, õpinguist, seisukohtadest teoloogina, ta mõttemaailmast, sõnavarast, väljendeist ja kogu keelekasutusest põhjendamaks, et Müller oli eestlane [12]. Seda seisukohta ei lükka päriselt ümber ka Liivi Aarma publitseeritud uus arhiivileid – Georg Mülleri oma käega 1599. aastal kirjutatud elulookirjeldus [13]. Aarma ise peab Müllerit küll sakslaseks ja nõustub allikate andmetega, kus on arvatud sama. Uus arhiivileid kinnitab, et Tallinna raad saatis Mülleri 15. augustil 1587 vaese koolipoisina ja linnastipendiaadina Lübeckisse õppima. Stuudiumi lõppedes asus ta kooliõpetaja-koolisellina tööle Riiga, kust ta 17. märtsil 1595 Tallinna jõudis ja 17. juunil Tallinna linnakooli ametisse õnnistati. Ta töötas vahepeal kooliõpetajana ka Rakveres [14] ja pärast Tallinna Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi surma (24. novembril 1600) sai Müllerist Pühavaimu kiriku eesti koguduse hingekarjane, kellena tegutses surmani 30. VI 1608. Georg Mülleri täpne sünnidaatum on teadmata, aga see võib jääda 1560. aastate lõppu või 1570. aastate algusse või aastasse 1565, nagu oletas Uku Masing.
        Georg Mülleri jutluste kirjanduslikest allikatest ja lugemusest pärineb põhjalik uurimus Liis Tohvrilt [15]. Õieti on L. Tohver ainuke, kes on läbi töötanud peale eestikeelse tekstiosa ka Mülleri jutluste saksa- ja ladinakeelsed tekstikatked, eri autorite tsitaadid, mida on jutluste tekstis rohkesti. Peale otseste piiblitsitaatide on ta kindlaks teinud antiikautorid, poliitikamehed, kirikuisad ja pühakud, luterlikud teoloogid, kelle mõtteavaldusi Müller jutlustes kasutab. Kui V. Reiman vaid mainis, et Georg Mülleri jutlused näitavad, et ta oli oma aja kõige targem jutlustaja Eestis, siis L. Tohver täpsustas ja kontrollis seda konkreetse ainestiku alusel. Ta lõpetab kirjutise tõdemusega, et jutluste taga nähtub haritud ja läänelise orientatsiooniga hingekarjane, kes on olnud kodus oma aja homileetilises kirjanduses ja kes nähtavasti ka isiklikult on olnud mitme haruldase raamatu omanik. Saksamaal õppides võis tal olla kokkupuuteid nendegi isikutega, kelle jutlusekogusid ta tsiteerib [16]. Hans Treumann toob täpsed andmed Georg Mülleri biblioteegist, mis sisaldas 110 teost, nende seas mitmesuguseid teoloogilisi teoseid, kalendreid, kosmograafiaid, "Vocabularium Johannis Altenstaigl", "Syntaxis Philippi", "Grammatica Philippi", Christoff Rudolffi arvutusraamat, üks käsitsi kirjutatud arvutusraamat, Terentiuse, Vergiliuse, Aisopose ja Cicero teoseid jm. [17]
        Nagu eespool mainitud, andis käsikirja kohta esimese ülevaate ja asjatundliku hinnangu Villem Reiman jutlusi ÕES-i toimetistes publitseerides. Väljaande 54-leheküljelises eessõnas avaldatud V. Reimani seisukohad Mülleri keele kohta (lk XXXVII – XLVI) jäid pikaks ajaks tsiteeritavateks. Käibele on jäänud Mülleri sõnavararikkuse tunnistuseks toodud näited saatana sünonüümidest: Kurrat, kochnret, Pörgku Koir, Pörgku Karro, Pörgku Must Kaarne, Pörgku Kull, Pörgku Wanna Maddo, Pörgu Nota Mees jm. [18]
       Tartu ülikooli esimene eesti keele professor Jaan Jõgever võttis Georg Mülleri jutluste analüüsi oma ülikooliloengute kavva ja alustas aastal 1923 kahesemestrilist erikursust Georg Mülleri jutluste keelest [19]. J. Jõgeveri loengukonspekti lugedes selgub, et oma käsitluses toetus ta Villem Reimani seisukohtadele, peatus üksikasjaliselt jutluste avastamislool, Mülleri eluloo kohta teada olevatel andmetel, jutluste tekstiosade kirjeldamisel ja iseloomustas trükiväljaande põhjal selle keelt. Oma loengute käsikirja lõpus esitab ta Georg Mülleri võrdluse inimelust kui veelainest, purjepaadikesest ja unenäost ning ühendab selle Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoja" tekstiga. "...tunnete sügavuse poolest ei tea ma, peale Koidula palju kedagi nende kahe mehe, 16. aastasaja kirikuõpetaja ja 19. aastasaja ratsionalisti kõrvale seada". [20]
        20. – 30. aastail tegid toonased üliõpilased Mülleri jutluste sõnavarast kirjakeele sõnavara kartoteegi tarvis väljakirjutusi ja koostasid käsikirjalisi uurimusi. Mülleri jutluste laenulisest sõnavarast hakkas tõsiselt huvituma Paul Ariste, kes pärast õpinguid Hamburgis, kus ta puutus vahetult kokku elava alamsaksa keelega ja sai kuulata A. Laschi ning C. Borchlingi loenguid selle keele kohta, süvenes alamsaksa keele mõju uurimisse eesti keeles [21] ning koostas ulatusliku analüüsi G. Mülleri jutlustes leiduvaist saksa laenudest [22]. Ta etümologiseerib Mülleri tekstis üle 200 saksa laensõna (amet, blöömike ‘lilleke’, günnima ‘soovima’, kaarman ‘voorimees’, kool, käärima, leer ‘õpetus’, loorber, märkama, mündrik ‘paadimees’, oorsak ‘põhjus’, pannine ‘patune’, peegel, pinn ‘nael, ora’, prii, pruukima, pruut, tuurima ‘kestma, vältama’, valsk ‘vale, võlts’ jt), pakub rohkesti häälikuloolisi tähelepanekuid ja üldistavaid järeldusi. P. Ariste väidab, et olemasolevad alamsaksa laensõnad Mülleri keeles pole tekkinud sellest, et jutluste kirjutaja oleks teadlikult või alateadlikult tarvitanud saksa sõnu igapäevaste eesti omade asemel, vaid need on olnud omased eesti keelele, mida Müller kuulis. Suuremat osa laensõnu on Müller kasutanud eesti keelenditena.
        Tallinnast kui XVII sajandi alguse mitmekeelsest linnast ja Mülleri multilingvaalsusest loob P. Ariste usutava pildi 1966. aasta kirjutises [23]. Mülleri jutlustes läbisegi kasutatud eesti, saksa ja ladina keel viis juba V. Reimani arvamusele, et jutlusi pidades on Müller kasutanud vaid eesti keelt, tõlkides saksa- ja ladinakeelsed laused ettekandmise juures eesti keelde. Seda kinnitavad jutluste tekstist toodud näited.
        P. Ariste selgitab, et XVII sajandi alguse Tallinnas elas tihedas naabruses eestlasi, sakslasi, rootslasi, soomlasi, venelasi, vähemal määral ka taanlasi ja vahest muudegi rahvaste esindajaid. Tallinna sakslased kõnelesid tol ajal kaht keelt, ülem- ja alamsaksa keelt, mis oli kõnekeelena tuntud ka eestlaste hulgas. "Alam- ja ülemsaksa keelel olid tolle aja Tallinnas ühiskondlikult piiritletud tarvitamissfäärid. Alamsaksa keelt pidas omaks kõigepealt lihtrahvas, aga ka kodanike keskkiht. Ülemsaksa keele poole pürgis kõige jõukam ja haritum elanikkond." [24] Ta arvab, et G. Müller oli tüüpiline oma aja Tallinna kodanik, kes pastorina koguduse poole pöördudes kasutas eesti ja alamsaksa keelt, kirjalikus asjaajamises aga ülemsaksa keelt.
        Kui P. Ariste asub võrdlevalt analüüsima saksa laensõnu Georg Mülleril ja Heinrich Stahlil, eeldab ta, et Müller oli eestlane ja Stahl sakslane ning peab nende eesti keele kasutust juba päritolu tõttu erinevaks: Mülleril oli väga hea ja varjundirikas eesti keel, Stahlil saksapärane [25]. Analüüsinud Georg Mülleri jutlustes leiduvaid n-lõpulisi genitiivivorme ja võrrelnud neid XVI sajandi keelemälestistega, arvab Paul Ariste [26], et XVII sajandi alguseks oli genitiivi lõpp n üldiselt kadunud peale ühesilbiliste asesõnade (sen, ming). Mülleri tekstides leiduvad peamiselt fraseoloogilist laadi ühendites esinevad n-lõpulised genitiivivormid (pattuden, taivasen, õigen, söömänaig jt) võivad esindada mingit vana traditsiooni, mis on üle võetud varasematest tekstidest.
        Fraseoloogilisi germanisme Georg Mülleri keelekasutuses on registreerinud Helme Tõevere [27]. Ta on kindel, et Müller oli sakslane. Tõlkelaenuliste fraseologismide rohket esinemist peab ta ühelt poolt alateadlikuks kasutuseks, teiselt poolt oletab ta ka võimalust, et tabav, piltlik väljend ahvatleb end valmis kujul teise keelde tõlkima, ja Müller, kes oma jutlustes taotles elavust, piltlikkust, löövust, võis saksa fraseologisme ka teadlikult eestikeelses tõlkes kasutada [28]. Toomas Paul osutab tõsiasjale, et suur osa H. Tõevere esitatud fraseologismidest (armu leidma, sõna pidama, appi hüüdma, ilmale tooma jt) on piiblist pärit semitismid, mis on enamikku keeltesse tulnud piibli kaudu ja mis eesti keelde on tulnud ladina või saksa keele vahendusel. Nende kasutamine ei ütlevat midagi kellegi emakeele kohta. [29]
       Mülleri jutlustes sisalduvast fraseoloogilisest ainestikust on põhjaliku kirjutise avaldanud Arvo Krikmann [30]. Ta rühmitab materjali Piiblist pärinevaiks vanasõnadeks ja muudeks lausevormilisteks ütlusteks, ladina ja saksa päritolu tõlgeteks ning loetleb hulgaliselt Mülleri sõnapaare, ridu, vastandusi, kõrvutusi, võrdlusi ja liialdusi, mitmesuguseid metafoorseid kujundeid, eufonisme jm. Ühtekokku on A. Krikmann leidnud Mülleri tekstist üle 370 fraseoloogilise üksuse. Ta hindab Mülleri avarat ülderuditsiooni, paljude spetsiifiliselt piibellike väljendite, saksa fraseologismide tõlkelaenude, aga ka eesti keele enese fraseoloogiliste vahendite küllalt head valdamist.
        Ununenud ja haruldased sõnad Mülleri jutlustes paelusid pikka aega Julius Mägistet. Ta käsikirjalises pärandis on selle kohta mitmekesist materjali, kuid valmis publikatsioonini ta ei jõudnud. [31]
        Alamsaksa ortograafia eripära ja Mülleri jutluste ortograafia, ennekõike aga palataalklusiilide kirjutusviis selgub Mihkel Toomse uurimusest [32], lauseõpetusealased tähelepanekud pärinevad Osmo Ikolalt [33]. Ta iseloomustab põhjalikult adjektiivatribuudi kongruentsi, subjekti ja predikaadi arvusuhteid, verbi eitavat kõnet jm. Ikola uurimus on tänaseni ainuke Mülleri jutluste süntaksi teaduslik käsitlus.
        Kohakäänete kasutamist Georg Mülleri ja Heinrich Stahli keeles on võrdlevalt käsitlenud Kristiina Ross [34], kes leiab, et Mülleri enda idiolektis tõenäoliselt sisse- ja seesütlev kääne puudusid ning sisesiht- ja asukoha tähenduse väljendamiseks kasutas ta kaassõnaühendit postpositsiooniga ‘sisse’ või ‘sees’. Sisse- ja seesütlev kääne esinevad Mülleri ja Stahli tekstis vaid enam-vähem adverbistunud püsiväljendeis ning siis, kui nad tsiteerivad või refereerivad varasemaid liturgilisi tõlketekste [35]. Oma pikemas arutluses "Kas eesti kirjakeel võinuks kujuneda teistsuguseks" analüüsib Kristiina Ross muu ainestiku hulgas ka Mülleri jutluste keelt, peamiselt partitiivi nõudva objekti ja seesütlevat käänet nõudva kohamääruse vormistust [36] ja selgitab toodud näidete varal, et XVII sajandi alguseks oli põhjaeesti keelt kirjalikult viljelevate vaimulike hulgas välja kujunenud suhteliselt ühtne keelevariant, milles ilmnesid väga tugevad saksa keele mõjutused. Samas on fraase, mis esinevad nii Mülleri kui Stahli tekstides, kuid ei kuulu ilmselgelt kummagi keele eripärasse ja mis peavad pärinema mingist teistsugusest keelevariandist, mingitest varem loodud tekstidest. Kes need lõi? Selle kohta teeb ta paar huvitavat oletust, kuid lingvistiline materjal enne Mülleri ja Stahli aega on sedavõrd napp, et hüpoteetilisi seisukohti pole võimalik tõestada.
        Paljudes keeleajaloolistes käsitlustes või üksikküsimuste vaatlusel on uurijad kasutanud vana kirjakeele andmeid, sealhulgas Georg Mülleri jutlusi, mille abil on jälgitud häälikumuutuste, vormiteisendite või leksika ajalugu. Kõigi nende mainimine siin läheks pikale.
        Käsikirjaliste uurimustena on huvipakkuvad veel mõned viimasel ajal Mülleri keele kohta kirjutatud üliõpilastööd [37], koostamisel on magistritöö Georg Mülleri noomenivormistikust ja peatselt Helsingis ilmumas artiklikogumik, milles on meie töörühma kirjutisi Mülleri keelest.
        Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis on Mülleri jutluste sõnavara sedelkartoteek, mis koostati 70. – 80. aastatel eesti filoloogia üliõpilaste leksikograafiapraktika käigus eesmärgiga kasutada seda vana kirjakeele sõnaraamatu koostamisel. Olemasolev sedelkartoteek on olnud käepäraseks koguks, kust võib leida ühe või teise Mülleri sõna kasutusnäited. Uus aeg ja uued tehnilised võimalused sõnaraamatutöös tõstsid esile vajaduse luua õppetooli juurde vana kirjakeele korpus (VAKK) [38].


esilehele   Georg Mülleri jutluste avalehele


KIRJANDUS

1.
U. Liivaku, Eesti raamatu lugu. Tallinn, 1995, lk 28.
[tagasi teksti]

2.
E. Ehasalu, K. Habicht, V.-L. Kingisepp, J. Peebo, Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 6. Tartu, 1997 (vt http://ee.www.ee/filosoft/wakk/).
[tagasi teksti]

3.
V.-L. Kingisepp, E. Ehasalu, K. Habicht, J. Peebo, Vanimate eesti keele tekstide sõnavarast ja grammatilisest vormistikust. – Pühendusteos Huno Rätsepale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, 1997, lk 67 – 100.
[tagasi teksti]

4.
Georg Mülleri jutlused 1600 – 1606. Tallinna Linnaarhiiv, f. 230, nim. 1, s. 955.
[tagasi teksti]

5.
C. Malm, Üks jutlus, mis 284 aasta eest peetud. – Ristirahwa pühhapäwa leht, 1884, nr 51 ja 53.
[tagasi teksti]

6.
C. Malm, Aelteste estnische Predigten. – Baltische Monatsschrift, 1885, Band XXXII, Heft 7, lk 617 – 620.
[tagasi teksti]

7.
V. Reiman, Das älteste Denkmal estnischen Schriftthums. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1890, lk 97 – 119.
[tagasi teksti]

8.
V. Reiman, Neununddreissig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600 – 1606. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Fünfzehnter Band. Dorpat, 1891.
[tagasi teksti]

9.
M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned I. 1912, lk 147 – 154; G. Suits, M. Lepik, Eesti kirjanduslugu tekstides. Tartu, 1932, lk 2 – 4; A. Saareste, Eesti keel Rootsi-Poola ajal. – Eesti ajalugu III. Tartu, 1940, lk 343 – 380; Eesti kirjanduse ajalugu I köide. Toimetanud A.Vinkel. Tallinn, 1965, lk 116 – 118; A. Kask, Eesti kirjakeele ajalugu I. Tartu, 1970, lk 33 – 38; H. Salu, Eesti vanem kirjandus. Rooma, 1974, lk 23 – 25; jm.
[tagasi teksti]

10.
H. Treumann, Molleriana. Isikuloolist Georg Mülleri kohta. – Keel ja Kirjandus, 1963, nr 8, lk 476 – 482.
[tagasi teksti]

11.
U. Masing, Lisandeid XVII sajandi kirjandusloole: Georg Müller. – Keel ja Kirjandus, 1977, nr 1, lk 28.
[tagasi teksti]

12.
U. Masing, Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu, 1999, lk 135 – 239.
[tagasi teksti]

13.
L. Aarma, Kuidas Tallinna koolipoiss Lübeckis studeerimas käis. – Horisont, 1998, nr 6, lk 22 – 24; L. Aarma, Uusi andmeid Pühavaimu pastori Georg Mülleri varase elukäigu kohta. – Keel ja Kirjandus, 1999, nr 11, lk 788 – 795.
[tagasi teksti]

14.
L. Andresen, Episoode eesti kooliraamatu varasemast ajaloost. – Keel ja Kirjandus, 1983, nr 9, lk 491; J. Naber, Haridusolud Rootsi, Poola ja Taani vahel jaotatud Eestis (16. sajandi teine pool – 17. sajandi esimene veerand). – Eesti kooli ajalugu I. Tallinn, 1989, lk 96 jj.
[tagasi teksti]

15.
L. Tohver, Lääne-Euroopa kajastusi Georg Mülleri jutlustes (1600 – 06). – Eesti Kirjandus, 1935, nr 1, lk 6 – 24.
[tagasi teksti]

16.
L. Tohver, Lääne-Euroopa kajastusi Georg Mülleri jutlustes (1600 – 06). – Eesti Kirjandus, 1935, nr 1, lk 24.
[tagasi teksti]

17.
H. Treumann, Molleriana. Isikuloolist Georg Mülleri kohta. – Keel ja Kirjandus, 1963, nr 8, lk 479.
[tagasi teksti]

18.
V. Reiman, Neununddreissig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600 – 1606. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Fünfzehnter Band. Dorpat, 1891, lk XXXIX jj.
[tagasi teksti]

19.
Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemise kava aastail 1921 – 1924.
[tagasi teksti]

20.
J. Jõgever, Eesti kirjanduse ajalugu. Loengud, kokkuvõtted VIII. Georg Müller. Käsikiri TÜ raamatukogu käsikirjade osakonnas, f 34, sü 37, lk 122.
[tagasi teksti]

21.
P. Ariste, Alamsaksa keel ja eesti keele uurimine. – Eesti Keel, 1933, nr 4/5, lk 129 – 133.
[tagasi teksti]

22.
P. Ariste, Georg Mülleri saksa laensõnad. – Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B 46:1. Tartu, 1940.
[tagasi teksti]

23.
P. Ariste, Georg Mülleri mitmekeelsusest. – Keel ja Kirjandus, 1966, nr 6, lk 351 – 355.
[tagasi teksti]

24.
P. Ariste, Georg Mülleri mitmekeelsusest. – Keel ja Kirjandus, 1966, nr 6, lk 353.
[tagasi teksti]

25.
P. Ariste, Saksa laensõnad Georg Mülleril ja Heinrisch Stahlil. – Keelekontaktid. Tallinn, 1981, lk 110.
[tagasi teksti]

26.
P. Ariste, Genitiivi lõpu -n esinemine Georg Mülleril. – Keel ja Kirjandus, 1959, nr 6, lk 345 – 349.
[tagasi teksti]

27.
H. Tõevere, Fraseoloogilistest germanismidest Georg Mülleri jutlustes. – Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 473 – 479.
[tagasi teksti]

28.
H. Tõevere, Fraseoloogilistest germanismidest Georg Mülleri jutlustes. – Keel ja Kirjandus, 1968, nr 8, lk 479.
[tagasi teksti]

29.
T. Paul, Eesti piiblitõlke ajalugu. Esimestest katsetustest kuni 1999. aastani. Tallinn, 1999, lk 212.
[tagasi teksti]

30.
A. Krikmann, Fraseoloogilisi elemente Georg Mülleri jutlustes. – Keel ja Kirjandus, 1992, nr 3, lk 144 – 150.
[tagasi teksti]

31.
V.-L. Kingisepp, Julius Mägiste elutöö ühest tahust. – Keel ja Kirjandus, 1998, nr 10, lk 672 jj.
[tagasi teksti]

32.
M. Toomse, Palatalklusil im Wort- und Silbenanlaut bei Georg Müller (1600 – 1606). Commentationes Balticae IV/V, 7. Bonn, 1958.
[tagasi teksti]

33.
O. Ikola, Lauseopillisia havaintoja Georg Müllerin virolaisten saarnojen (1600 – 1606) kielesta. – Turun yliopiston julkaisuja. Sarja B, osa 82. Turku, 1982; vt ka retsensiooni A. Valmet, Uurimus Georg Mülleri keele kohta. – Keel ja Kirjandus, 1963, nr 6, lk 375 – 376.
[tagasi teksti]

34.
K. Ross, Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles. – Pühendusteos Huno Rätsepale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, 1997, lk 184 – 201.
[tagasi teksti]

35.
K. Ross, Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles. – Pühendusteos Huno Rätsepale. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, 1997, lk 199.
[tagasi teksti]

36.
K. Ross, Kas eesti kirjakeel võinuks kujuneda teistsuguseks. – Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, isikupära. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Tallinn, 1999, lk 9 – 30.
[tagasi teksti]

37.
A. Kohv, Adverb Georg Mülleri jutlustes. Bakalaureusetöö. 1999. Käsikiri TÜ eesti keele õppetoolis;
K. Prillop, Georg Mülleri jutluste verbivormistik. Bakalaureusetöö. 2000. Käsikiri TÜ eesti keele õppetoolis;
M. Sarv, Georg Mülleri jutluste sõnavara. Sagedussõnastik. Bakalaureusetöö. 1998. Käsikiri TÜ eesti keele õppetoolis.

[tagasi teksti]

38.
V.-L. Kingisepp; L. Vaba, Eesti leksikograafia aastal 1997. – Keel ja Kirjandus, 1997, nr 12, lk 825 – 830.
[tagasi teksti]


esilehele   Georg Mülleri jutluste avalehele


© Valve-Liivi Kingisepp, Tartu Ülikool, 2001