Huvitavaid leide vanast kirjakeelest
Vana kirjakeele uurimisrühm » Huvitavat

» Vana kirjakeele korpus
» Vana kirjakeele uurimisrühma liikmed

Klõpsa ja vaata ...

Ladina
täht
Gooti
trükitäht
Gooti
kirjatäht
Aa aa aa
Bb bb bb
Cc cc cc
Dd dd dddd
Ee ee ee
Ff ff ff
Gg gg gg
Hh hh hh
Ii ii ii
Kk kk kk
Ll ll ll
Mm mm mm
Nn nn nn
Oo oo ooo
Pp pp pp

Qq
qq qq
Rr rr rr
Ss sss ssss
ß sz sz)
Tt tt tt
u u u
Vv vv vv
Ww ww ww

Xx
xx xx
Yy yy yy
Zz zz zz

Heinrich Stahl, "Hand- vnd Haußbuch" II osa, trükitud aastal 1637: "Öhel igkal annat sinna kahs rihdet Kudt se öhe Jssa kombe on / Temma auwo ninck seisusse perrast : üchtekit lambas / üchtekit rebbane / üchtekit hunt / üchtekit ilwis On waja sihn Esthimah siddes. Einm jeden giebst du Kleider auch / Wie solches ist eins Vatern brauch / Nach seiner würd vñ stande: Kein Schaff / kein Fuchs / Kein Wolff / kein Luchs Fehlt hier im Ehstenlande."

Vaata lisa "Heinrich Stahli tekstide sõnastikust".

Katkend Georg Mülleri 17. juulil 1603 peetud jutlusest: "Sesama A. R. pidda meÿe io keick tunnistama, eth sesama suhr ninck hirmus Mååwerrisemene sÿn meddÿ Tallinna Merre ninck wÿki pæl, kudt kaas meddÿ Linna sees, ninck Linna v̈mber, hæsti (motle mina minust melæst) on mæßanut , Kudt eb sina mitte mællesta, sÿß motle, mincksarn hirmus Tuhl ninck Maawerrisemene mænnewall Aastal v̈x Næddal prast Micheli Peiwa ollÿ; eth is mitte v̈xpeines suhret Laiwat Wÿki pæll, moito kaas Saddama siddes saÿd errarickututh, Eb sÿß se Wachthuß Saddamast, kudt kaas kogkonis se Sild, ninck kaas nÿ monda Mündriko Patit, Herma Pöllu, ninck Pirrida Ranna pole said aÿetuth ninck katkÿ pexetuth, Mitto maÿad ninck Aÿiadt, kudt kaas suhret Lipput ninck kiwit loÿ tæma sensama Öh siddes nÿ hæsti werra tagka kudt Linna siddes maha, Sesama piddat sina minu A. Inimene io iße tunnistama , eth sesama Aßÿ meddÿ iures sündinut on. Mea kachio minu A. Inimene on selsamal aÿal küll Merræ pæl sündinuth, mea sina ninck mina oma Silmade kaas eb mitte olle næchnut. Mitto Laÿwat omat sel aÿal Merre Pochiaße Mæhe ninck hüÿde kaas errahuppunut, ninck allawaÿonut, eth se Laiw ninck hüÿs eb eales enamb pidda ette tullema. Sesama keick A. R. laßeb Iumal v̈chex Im̃eaßiax sündida, eth meÿe Inimeßet oma Pattune Ello piddame parrandama, ninck sen wÿmse Peiwa pæle motlema."

Tõlge (Külli Habicht): Sedasama, armas rahvas, peame ju kõik tunnistama, et seesama suur ja hirmus maavärisemine siin meie Tallinna merel ja lahel nagu ka meie linnas ja selle ümber hästi (tundub mulle) on mässanud. Kui sa seda ei mäleta, siis mõtle, missugune hirmus tuul ja määvärisemine oli mineval aastal nädal pärast mihklipäeva, nii et ei purunenud mitte ainult suured laevad lahel, vaid ka sadamas. Kas siis mitte sedasama vahimaja ja koguni silda ning palju mündrike paate Härmapõllu ja Pirita ranna poole ei aetud ja puruks ei pekstud? Mitu maja ja aeda, nagu ka suured lipud ja kivid lõi ta selsamal ööl maha niihästi [linna] väravate taga kui ka linnas sees. Seda pead sa, minu armas inimene, ju ise tunnistama, et see on meie juures sündinud. Missugust kahju, mu armas inimene, on samal ajal veel merel sündinud, mida ei sina ega mina ole oma silmadega näinud? Mitu laeva uppus sel ajal merepõhja koos meeste ja lastiga ning vajus alla, nii et seda laeva ega lasti enam iial ei nähta. Kõike seda, armas rahvas, laseb jumal tunnustäheks sündida, et me, inimesed, oma patust meelt parandaksime ja viimselepäevale mõtleksime.

Georg Mülleri jutlused on põnev sissevaade 17. sajandi alguse Tallinna olustikku. Sõda, katk, nälg ... Tänapäeva keelde ümber pandud jutlusi saab lugeda "Ilmamaa" kirjastuse väljaandest "Jutluseraamat".

Nimisõna magu tähendas 'maitse'. Seda sõna on trükistes esimesena kasutanud Heinrich Stahl, aastal 1641:

Sest üx pott piddap hehl meelel se magko / mea essiti tema siddes keetetut on. ≈ Dann ein Topff schmecket gemeiniglich darnach / was erstmahlen darein gekochet ist. (VAKK, Stahl 1641, 156)

Samas tähenduses on magu tuntud ka teistes läänemeresoome keeltes, nt soome, liivi, vadja isuri jm. Eesti kirjakeele Stahli-eelsetes allikates seda sõna kasutatud ei ole, küll aga on see samas tähenduses olemas Gösekeni sõnastikus (1660: 210, 362) ja hilisematel autoritelgi, nt 1739. aasta piiblis:

Ja Jsraeli suggu panni temma nimme Man, ja sesamma olli kui koriandri seme walge, ja ta maggo olli nenda kui mee-kogid. (VAKK, Piibel 1739, 76)

Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop (2015). Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 2015. 548 lk.

Külli Habicht, Külli Prillop (2013). Sõnaharuldusi Heinrich Stahli teostest. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri / Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 4 (3), 13−36.

Häid pannkooke! Nii soovitab J. Lithander 1781. aastal ilmunud "Köki ja Kokka Ramatus".

Retsept on niisugune:

Head Pankokid. (Gute Pfannkuchen.)

Wotta 7 munna, agga jätta 3 munna walget mahha, ja wispelda neid ni paljo jahhoga, kui sa arwad sedda parrajaste paksuks sawad. Walla ühhe korteri ossa sullatud woid, ja poolt topi rööska pima senna sekka, agga nattoke hawalt, et se ei lähhä klimpisseks. Saab se hästi wispeldud, siis te se pankoki pan hästi pallawaks, woia sedda ükspäinis essimest korda, ja siis mitte ennam, ja küpseta need kokid tassase tulle peäl, nenda kui se wiis on. Sedda wähhemat jahho seäl jures prugitakse, sedda parrem se on, ja neid kokid peab ni öhhukessiks tehtama, kui ial sünnib.

Kogu kokaraamatut saad lugeda siit.

Tõenäoliselt ajavahemikus 1524–1532 on Kullamaa vakuraamatu lõpulehekülgedele käsitsi kirjutatud kolm eestikeelset palvet, sh meieisapalve:

Ysamede. ken ßynna olte taywas.

po[h]ulut on ßynnu nÿmmÿ.

kulkut [ßin] ßynnu rikus ßatku ßynnu tachtmuß taywas nynck [ma]eße

Anna meÿtte tennenÿ yckepewÿne leybp [...] .

nynck heytka andex meye wollkat: nÿnda kut meye Andex annama meÿtte wollalysth wasta.

elle ßättyt meyttyt kurÿa Ohachtuß erenes sattka meÿt kuryasth.

Amen

Teisi palveid näed siit.

Tänapäevane ga-lõpuline kaasaütlev kääne on kujunenud kaassõnast kaas, mis liitus nimisõna lõppu, muutus rõhutuks ja lühenes. Lõunaeestikeelsetesse tekstidesse ilmub -ga varem kui põhjaeestikeelsetesse tekstidesse. Juba Boieruse tekstis, mis on kirjutataud u 1580.-1590. leidub vorm wehega 'väega'. Kaassõna kaas üksikuid kokkukirjutusi eelneva käändsõnaga leidub ka põhjaeesti tekstides, varaseim Heinrich Stahlil 1641. aastast: Jum͂alackas 'jumalaga' (väljendis jumalaga andma). Põhjaeesti tekstides esineb tänapäevane ga-tunnus sõnaga kokku kirjutatult esmakordselt (käsikirjalisi tekste arvestamata) Uues Testamendis, aastast 1715: Kedda teie näggematta armastate / kelle sisse teie nüüd ussute / ehk teie tedda kül mitte ep olle näinud / ja ollete röömsad ilma arwamatta ja kalli Römoga (lk 1Pt_Fff4b).

Külli Habicht: Minult kui vana kirjakeele uurijalt on aeg-ajalt küsitud, milleks on vaja 21. sajandil tegelda 16. ja 17. sajandil kirjutatud keeruliste tekstidega, mille autorid ei ole isegi mitte eestlased, ja kas kõik vanimast kirjakeelest leida olev ei ole tõesti veel praeguseks läbi uuritud. Kas sellised kriitilised küsimused on õigustatud ja mida vanimate allikate materjali lähivaatlus eesti kirjakeele arengu kohta siiski veel lisada võib?

Praegu uuritakse vana kirjakeele tekste elektrooniliste töövahenditega ja tekstikorpuste põhjal. Ka sõnastikutöö toimub poolautomaatselt – selline metoodika võimaldab süsteemselt läbi töötada suuri tekstihulki. Infotehnoloogia areng on vanade tekstide laiemasse käibesse toomise ja uurimise varasemast tunduvalt lihtsamaks muutnud.

Loe edasi Novaatorist.

1. Kirjuta järgmised 18. sajandi alguses kirja pandud vanasõnad ümber tänapäeval tuntud kujul.
Näide: Kaks kowwa kiwwi te mitte häid jahud – Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu).

Kurri sigga monda wigga.
Küllab aeg annab katsta.
Kes koera sabba kähhitab, kui ta isse ei kähhita?
Keik hakkatus raske.
Hea sanna sööb woöra wäe.
Kelle jalg latsutab, selle suu matsutab.

Paha siga, mitu viga. Küll/küllap aeg annab arutust. Kes koera saba kergitab, kui koer ise ei kergita? Iga algus on raske. Hea sõna võidab võõra väe. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub.

2. Kui 17. sajandil hakkasid Eesti sakslastest pastorid koostama eesti keele sõnaraamatuid ja kirja panema eestikeelseid jutlusi, ei teadnud nad vahel mõne ladina või saksa sõna eesti vastet. Osa nähtusi olid talupojakultuuri jaoks uued ja nende kohta ei olnudki veel eesti keeles sõna olemas, ka eestlased kasutasid sel juhul pikemat, sageli kujundlikku väljendit.

Sobita järgnevad tähendused allpool esitatud vana kirjakeele sõnadega: eesel, kõblas , lääs, pirn, põhi, roie, sidrun, sõel, tapamaja, vaskuss.

17. sajandi lõpust kuni 19. sajandi keskpaigani kirjutati eesti keelt vanas kirjaviisis, mis oli kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Selle kirjaviisi reeglid saad tuletada järgnevas tabelis esitatud näitesõnadest. Täida tabelis tühjad lahtrid!

Vanas kirjaviisisTänapäeval
PaulaPaula
JanusJaanus
Lügganusse koolLüganuse kool
Wönno küllaVõnnu küla
Jaan
Piiri talu
Heeska Johhan
Reinuvader Rebane
Anu
Põdrala Sulev
Vanas kirjaviisisTänapäeval
PaulaPaula
JanusJaanus
Lügganusse koolLüganuse kool
Wönno küllaVõnnu küla
JaanJaan
Piri talloPiiri talu
Heeska JohhanHeeska Joh(h)an
Reinowadder RebbaneReinuvader Rebane
AnnoAnu
Pödrala SullewPõdrala Sulev